Halb dokumentaal, suurepärane propaganda

OoofilmiõhtuooO artikkel

Hea dokumentaal võtab neutraalse positsiooni ning lubab vaatajal faktide põhjal ise otsus kujundada. Halb propaganda välistab teisitimõtlejad ning lahmib emotsionaalselt pealiskaudsete faktidega.

Filmi The Corporation positsioon korporatsioonide suhtes pole neutraalne. Seda ei varjatagi. Juba filmi esimestel sekunditel teatatakse, et tänapäeva megakorporatsioonid on kaasajal samasugused dominatsioonikollid nagu olid minevikus kirik, monarhia või NSVL. Läbi mõjuvate faktide ning kujundite suunatakse vaatajat seda kuritegelikku dominatsiooni jälestama. Filmi lõpus jagakse tegevusjuhendeid korporatismi ideoloogia õõnestamiseks.

The Corporation on suurepärane propaganda. Filmis on antud sõna ka vastasleerile. Ehkki nende mõtted ja faktid ümbritsetakse pigem negatiivse atmosfääriga, ei kujundata neist lolle "pahasid". Filmis näidatavad faktid on pea teaduslikud ning esitatud muljetavaldavalt mõjuvalt. Tegemist ei ole massidele suunatud propagandaga. Sihikul on pigem mõtlev vähemus. Sellest annab märku juba dokumentaalfilmile ebaharilik pikkus (145min). Siiski jääb film nii sisult kui kestuselt tugevalt alla Mark Achbari ja Noam Chomsky projektile "Manufacturing Consent" (1992). Üle kolme tunni teksti- ja faktide joru.

Ehkki The Corporation'i näol pole tegemist überdeep filmiga ning üldjoontes on kõik puust ja punaselt selgeks tehtud, tundub ometi uskumatuna, et Kanadas korraldati kaheksandatele klassidele filmi põhjal töötoad. Kas jutud Põhja-Ameerika allakäinud haridussüsteemist ei vastagi tõele?

Filmi kohta oli näidete ampluaa võrdlemisi lai: Nike'i orjapidajatest alltöövõtjad, Monsato õõvastav piimaprojekt, vee privatiseerimine Boliivias, IBM-i ja Coca-Cola Co koostöö natsistliku Saksamaaga. Lapsed kui agressiivse marketingi peamised sihtmärgid (the nag factor), turunduse ilmumine igapäevaellu peidetud kujul (undercover marketing), Disney brändicrescendo linna Celebration ehitamise näol, katastroofid kui rahateenimisallikas. Geniaalsetele ärinstrumendid nagu näiteks välisused (externalities), mis võimaldavad teatud kulud lükata maksumaksja õlgadele; kõige mõeldava privatiseerimine (loodusannid, DNA, õhk etc.); eraettevõte kui riigi sotsiaalsektori ülevõtja. Need teemad ei saa jätta külmaks ka kõige radikaalsemat parempoolset. Seda muidugi juhul kui säilinud on eluterve mõistus.

Põgusalt vaatles film ka korporatismi ajalugu. 1712 aastal leiutas inglane Thomas Newcomen veepumba, mis võimaldas efektiivsemalt vett söekaevandustest välja pumbata. Selle tehnoloogiaga sai tunduvalt rohkem sütt iga mehetunni kohta välja kaevandada. Esimesed korporatsioonid loodi 18. sajandil Põhja-Ameerikas. Algselt olid korporatsioonid tugeva riikliku kontrolli all. Oli täpselt määratletud millega asutus võis tegeleda, kui palju raha investeerida. Kui korporatsioon sai valmis selle, milleks teda oli ellu kutsutud, kaotati ta ära.

Aja jooksul köidikud lõdvenesid. Korporatsioonid said õiguse tegeleda ükskõik millega, ükskõik kui kaua. Korporatsioonide kuldajastu algas 19. sajandil kui kasutati ära Ühendriikide põhiseaduse 14-ndat parandust ning kehtestati korporatsioonildele inimesega samaväärsed õigused.

Film küsibki: Kui korporatsioonil on inimesega samased õigused, siis mis sorti inimene ta on? Kasutades FBI DSM-IV isiksuseanalüüsi, tehti selgeks, et kaasaja korporatsiooni näol on tegemist psühhopaadiga. Mõistet "korporatsioon" kasutati kui tervikut mille alla koondati kõik maailma korporatsioonid aegade algusest peale. Igat haigusnähtu esindas näide erinevalt korporatsioonilt. Nõnda võiks entiteedi "inimene" samuti sildistada psühhopaadiks, võttes aluseks viimase paarisaja aasta jooksul elanud 20-30 suurima hullu käitumised. Võib-olla see väga suur vale polekski.

Kaasaja majandusmehhanismide eesmärk on toota maksimaalselt madalate kuludega võimalikult suurt kasumit. Selleks, et kulusid aina madalaks viia ning tulusid aina kõrgemale tõsta, on neokapitalistid näinud ränka vaeva. Tulemused on suurepärased. Tänasel päeval tundubki paljudele okei kui miinimumpalk ei tähista mitte toimetulekumiinimumi, vaid seda kui palju suurfirmad on nõus maksma. Pole probleemi kui valitsus eelistab tervist, haridust, kultuuri ja teisi aspekte näiteks interneti lairibaühendustele ning neljarealistele teedele. Paljudele ei tundu ebaõiglane asjaolu, et teatud väiksele kildkonnale on seadustega tagatud õigus oma kapitali 32-e kordselt välja laenata. Paljud kehitava õlgu ka tõsiasjale, et kaasaegne majandusvanker baseerub nii kardinaalselt laenudel, et kui ühel hetkel maksaksid kõik inimesed, firmad ja riigid oma laenud tagasi oleks jääksumma 0.

Film The Corporation on üks parim propraganda diskrediteerimaks katku sarnaseid majandusmehhanisme. Hea propaganda suudab inimese tähelepanu suunata kiirelt ja efektiivselt mingile olulisele teemale. The Corporation teeb seda lausa suurepäraselt.

Verner Keel