OoofilmiõhtuooO artikkel
Kanade ja lehmade nilbetest kasvatusmeetoditest on arvatavasti kõik kuulnud. Loomakaitsjad rõhuvad enamasti inimeste emotsioonidele. See taktika paneb nii mõnegi silmad nõretama. Emotsioonidele rõhuv narratiiv toodab üldjoontes analoogset emotsionaalset tegevust. Kriisatakse poodide akende all ning võetakse end paljaks. Uuriv-dokumental "Supermarket Secrets" toob küll farmide nilbed telgitagused välja, ent emotsioonidega koonerdatakse tublisti.
"Supermarket Secretsis" on teaduslikud faktid kokku põimitud info mõttes väheväärtuslike šõulaadsete eksperimentidega. Kui kõik inimesed saaksid endale lubada parimaid toiduaineid ning neid kokku kombineerivat tippkokka, siis oleks lõbu laialt. Keegi pole ju väitnudki, et nad eelistavad odavat kana maitse pärast. Raha paneb enamikul juhtudel inimesed lihtsalt fakti ette. Samuti ei osta keegi plastmasskarbis olevat valmistoitu selle gurmaanlike omaduste pärast. Kaasaja elutempo sunnib. Siiski, eksperimendid olid sellegipoolest lõbusad ning täitsid oma vahepala rolli hästi.
Jane Moore oli hoolikalt valinud kõige oluliseimad faktid millega supermarketitele ära panna. Varasemaga võrreldes poole kiiremini nuumatud kana sisaldab vähe vajalikke toitaineid ning 70% on seal puhas pekk. Tervisilikkusest kana juures rääkida enam ei saa. Ühelt poolt suudavad nüüd kõik perekonnad endale ükskõik mis päev kana lauale panna, ent sellel lõbul on oma hind. Jane tõstatas isegi hüpoteesi, et kui ajule kasulikud omega 3 rasvhapped on tänu kana istuvale eluviisile tema rasvast pea kadunud, siis ehk on see avaldanud mõju ka inglaste mentaalsele suutlikusele.
Tänu supermarketite nõudmisele ei saa UK farmerid endale härrapõli lubada. Ebastandartsed ja ebaesteetilised viljad selekteeritakse kõrgtehnoloogiliste masinatega välja. Jah, ega ilu pole kunagi ju liiga palju. Samal ajal tekib küsimus, et miks UK farmerid ei müü oma ebastandartseid tooteid odavamalt näiteks turul müütavatele inimestele. Kui supermarket vastu ei võta, siis ei jää muud üle kui ära visata või lehmadele sööta. Farmerid võiksid selle ülejäägi kasvõi tasuta näljastele, koolidele või mingitele muudele asutustele anda.
Reklaamšloganid sisaldavad loomingulist teavet juba aegade algusest. Ka supermarketid on välja töötanud terve rea ideid kuidas inimesed tooksid oma raha neile, mitte turunaisele. Reklaamides kasutatav pooltõdede tehnika on selleks ideaalne. Infoühiskonna nõrk koht on info suur hulk. Tundub, et koolides tuleks traditsiooniline keemiaõpe asendada praktilisemaga: õpetada lastele kuidas ja mida vaadata näiteks toidupakendilt.
Eesti suurimad supermarketid nagu Rimi, Prisma ja Selver on samuti hakanud oma brändi alt tooteid väljastama. Ja seda superodava hinnaga. Kõik tooted on sisse veetud erinevatest riikidest. Herned ungarist, limonaad soomest jne. Ma ei tea kui palju UK-s turumüüad teenivad, ent Eestis keskmiselt 4000-5000 krooni kuus. Enamasti peavad nad ka kuskil õues värisema. Ka toodete tootjad ei paista just külluses suplevat. Ühest küljest on supermarketid loonud müüatele tunduvalt paremad palga- ja töötingimused. Piip-piip monotoonsus ja impersonaalsus on muidugi negatiivsed aspektid. Huvitav, kuidas on lood Eesti supermarketites müüdava toidu kvaliteediga? Valmistoidu lettides kohapeal vaaritatud toidud on küll suurepärased. Ent Talleggi intensiivkasvatust ning erinevatel allhangete poolt toodetud jubinad tekitavad kahtlust. Eesti telekanalid võiksid teha näiteks uuriva-saate, mis paljastaks Eesti suurettevõtete telgitaguseid. Mina oleksin kindlasti saate vaataja.
0 arvamust:
Post a Comment