OoofilmiõhtuooO

"Ryan" - Chris Landerth

2009-11-01T05:05:00.000-08:00

Ryan

Režissöör: Chris Landerth
Stsenarist: Chris Landerth
Produtsent: National Film Board of Canada
Kanada/2004

Chris Landerthi portretreering Ryan Larkingist. Chris kasutab selleks kaasaja anime-tipptehnoloogiat ning sügavat pugemist Ryani hingeellu. 14 minutlise filmi tegemine võttis aega rohkem kui kaks aastat ning nõudis miljon dollarit. Reaalses elus kuulis Chris täiesti juhuslikult, et Ryan teenib juba aastakümneid elatist tänaval kerjates. Chris kohtub Ryaniga ning vestleb temaga nädalaid. Sealt tekkis idee dokumentaal-animefilmiks. Chrisi filmis on selgelt tajuda mõjutusi sürrealistidelt - eriti Salvador Dalilt. Inimeste deformeerunud kehad väljendavad filmis nende mentaalset seisundust. Filmi alguses Chris seda enda puhul seletabki - mis ja kuidas. Filmis intervijueeritakse Ryanit omapärasel, fantaasiarikkal moel. Kogu kuuldav audio, on reaalne vestlus Chrisi ja Ryani vahel. Anime pole aga mitte rotoskoop tehnika (st. filmitud ning pärast üle joonistatud) vaid joonistatud arvutisse otse.
Filmi näol on tegemist suurepärase lühikokkuvõtte geniaalsest kunstnikust, kes elas pool oma elu iga kunstniku õudusunenägu - kaotada loomisvõime.

Suur aitäh filmiõhtutesarjale KUMU Dokumentaal, kes antud filmi esmakordselt Eestis näitasid. Kahjuks ei ole Laurence Greeni filmi "Alter Egos", mis on dokumentaalfilm anime "Ryan" loomisest ning veelgi sügavam vaade Ryan Larkini elule, veebis seaduslikul teel tasuta näitamiseks saadaval.

VAATA FILMI SIIT:

"Ryan" Chris Landerth

"Walking" Ryan Larking

2009-11-01T04:28:00.000-08:00

Walking

Režissöör: Ryan Larking
Animaator: Ryan Larking
Produtsent: National Film Board of Canada
Kanada/1969

Ryan Larking oli Kanada geniaalne animaator. Filmi "Walking" peetakse tema parimaks teoseks, mis on mõjutanud ja suunanud generatsioone. Filmis "Walking" on Ryan keskendunud inimeste kõnnakule. Ta katsetab erinevaid vahendeid, nagu pliiats, vesivärvid etc, et väljendada paberil erinevate inimeste - noorte, täiskasvanute, vanade - liikumist. Filmis on tunda veidike kurbust, üksindust ja humoorikust üheaegselt. Film on algusest lõpuni joonistatud Ryani poolt.

VAATA FILMI SIIT:

"Walking" Ryan Larking

Virtuaalkino on suvepuhkusel

2009-07-17T00:35:00.001-07:00

Juba mõned nädalad pole virtuaalkinno lisatud ühtegi filmi. Põhjus on lihtne: nimelt on Eestit tabanud mõnusad ja kuumad suveilmad, mida kasutamata jätta oleks patt. Seetõttu on virtuaalkino tegijad suvepuhkusel ning taas tagasi filme valimas juba suve lõpus või sügisel.

Nautige seni suve ning viibige võimalikult palju vabas õhus, eriti aga metsas või mere-järve ääres.

Heade soovidega,

OoofilmiõhtuooO meeskond

The Ascent of Money

2009-06-13T00:21:00.000-07:00

Režissöör: Adrian Pennick
Kirjanik: Niall Ferguson
Produtsent: PBS
USA/2009

The Ascent of Money on Harvardi professori Niall Fergussoni kümnes raamat, mis avaldati 2008 aastal. Raamat esitab ülevaate raha, krediidi, fondide, aktsiate ning kinnisvara ajaloost. Oma raamatus ennustab ta ette finantskriisi maailmamajanduses, tuues peapõhjusena välja USA liigse krediiditarbimise. Fergusson vaatleb lähemalt ka Hiina-Ameerika majandussuhteid ning teeb selle kohta enam kui huvitavaid järeldusi. Raamatust tehti 2009 aastaks dokumentaalfilmide sari. The Ascent of Money annab hea ülevaate rahast nii ajaloo kui ka kaasaja sündmuste taustal.

VAATA FILMI SIIT:

Ep. 1: Dreams of avarice (krediidist ja võlast)

Ep. 2: Human bondage (fonditurgudest)

Ep. 3: Blowing bubbles (aktsiaturgudest)

Ep. 4: Risky business (kindlustusest)

Ep. 5: Safe as houses (kinnisvaraärist)

Ep. 6: Chimerica (USA ja Hiina vahelistest suhetest)

Tõusule järgneb alati langus

2009-06-12T02:10:00.000-07:00

Verner Keel

Järjekordne hea ülevaade olulisest teemast. The Ascent of Money ei anna sulle niivõrd põhjapanevaid finantsteadmisi kuivõrd häid orientiire. Arvan, et enamus näiteks pankades töötavatest inimestest ei tea kuidas raha on tekkinud või mis on makromajanduses läbi ajaloo toimunud.

Rainer Nõlvak käsitles Minu Eesti eelkogunemis oma ettekandes raha. Ta juhtis tähelepanu faktile, et kui eesti kroon on tagatud euro ja dollariga, siis nimetatud rahaühikud ei ole tagatud mitte millegagi. Rainer arvas, et Eestis tuleks luua rahast vähem sõltuvad struktuurid, mis kataksid inimeste põhivajaduses ka siis kui rahaga midagi juhtub. Rõõmsalt haaras sõnasabast kinni Peeter Jalakas, kes uhkustades reklaamis rahaühikuid nimega Krahl, mida aktsepteerivad Von Krahli asutused.

Juba 20 sajandi alguses arutles masside kummalise käitumise üle Ortega. Näiteks kui toimub buum, siis hakkab mass käituma irratsionaalselt. Võtame näiteks hiljuti Eestis kolinal kukkunud kinnisvarabuumi. Enamus eestlasi käitus tol ajal irratsionaalselt. Ka mina käitusin irratsionaalselt. Nimelt kadus inimestel ära raha suuruse taju ning vastutustunne. Mina näiteks ostsin vanemate korteri tagatisel suhteliselt kalli maja. Õnneks käskis sisetunne selle buumi tipul ära müüa ning jäin meeldivalt plussi. See on buumi hea külg. Oleksin hiljaks jäänud, oleksin teinud vanematest kodutud. See on halb külg. Tegelikult on üks halb külg veel: ma sain mitte millegi eest raha. Tänapäeval tundub millegipärast just see olevat kõige ideaalseim raha teenimise viis. Miks ometi? Raha on ju kokkulepe väärtus väärtuse vastu. Tänapäeval jutlustatakse isegi kõrgeima võimu tasandil valemitest kuidas ratsa rikkaks saada. Selle nimi on Globaalne Turumajandus. Kõik on ju tore, väljaarvatud olukord, kus võitjate sektor jääb iga aastaga aina kitsamaks. Aga need kes võidavad, võidavad kohe väga palju.

Eesti investeerimis-luuserid on tänaseks tagaotsitavad kohtutäiturite poolt ning teevad soomes ehitusel tööd ning heietavad mõtteid kuidas miljonite suuruste võlgade alt välja pugeda. Ka turvalise ja ilusa kodu omamist ihalenud inimeste pea kohal lehvivad tumedad pilved. Ehkki pangad teevad hoolivat ja sõbralikku nägu ning lubavad, et inimestelt kodusid nad võtta ei taha, on selle armulikkuse taga lihtsalt olukord, et neil pole endil selle kinnisvaraga midagi praegu peale hakata. Kui muutub olukord, muutub ka suhtumine. Isegi kui koduomanik suudab maksta oma laenu, on teadmine, et näiteks miljon krooni Sinu kodu väärtusest on kadunud, suhteliselt mõru.

Kui toimub keeris, siis satuvad suunaga allapoole ka pumba juures seisjad. Kord olin koolitusel ühe Hansapanga aktsiaturgude juhiga. Ta promos teatud aktsiapakette ning soovitas neid osta. Ka tema omavat neid. Küsimuse peale, et kas ta nendega midagi on teeninud, vajus ta nägu tõsisemaks. Ta olevat nendega kaotanud juba arvestatava hulga raha. Siiski rääkis ta veenvalt lootusest, et kohe-kohe tuleb tõus. Seda ei tulnud.

Aktsiad on alati olnud riskibisness. Fonde liigitatakse aga teras-turvaliseks. Sageli on fondidel garantii: sissepandud raha saab teatud aja jooksul tagasi. Eriti turvaliseks peeti pensionifonde. Täna seisavad eestlased silmitsi kibeda faktiga. Näiteks minu II samba pensionifondist on tänaseks alles natuke rohkem kui pool. Samuti murdis lubadust riik. Sissemaksed pensionifondidesse on peatatud. Sisuliselt hakkab tekkima tunne, et ei riik ega pank ei saa garanteerida Sulle turvalist pensionipõlve. Tänaste pensionäridele eraldatav rahahulk ei peegelda just turvalist vanaduspõlve, mõnusast rääkimata. Riik ei ole tänapäeval enam turvalisuse või kindluse märk. Kohati on riik volatiivsemgi kui mõni erafirma või muu juriidiline isik. See ongi üks globaliseerumise heade külgede kõrval olev halb külg.

The Ascent of Money annab hea ülevaate makromajanduse ajaloost ning hetkeolukorrast. Eriti huvitav on lõpus esitatav Hiina-Ameerika majandussuhe, kus seletatakse kuidas Ameerika elatub Hiina antavatest laenudest ning odavast kaubast. Neill Fergussoni termin "Chimerica" oleks eestikeeles Hiimeerika. Piibel hakkab aina rohkem aukartust äratama. Nimelt ennustatakse seal, et kollane rass vallutab maailma. Nad on vähenõudlikud, töökad ja distsiplineeritud. Varasematel aegadel kangastus sellise jutu peale silme ette suur kollase rassi sõjaline invasioon. Tänapäeval toimub invasioon aga läbi virtuaalsete kokkulepete. Enam ei liigu kullalaste ja morne sõjamehi, vaid odav kaup Wal-Marti ning digitaasled numbrid USA kontole.

Domeenimuutus

2009-06-09T23:13:00.000-07:00

Vahetus OoofilmiõhtuooO domeeninimi. http://virtuaalkino.blogspot.com on tunduvalt meeldejäävam ning seega hõlpsamini kasutatav kui ei-tea-mitu-oood-seal-on-või-on-need-nullid-hoopis domeeninimi.
Tänu disainivahetusele ning kergele sisu optimeerimisele jäi nüüd üks film küll vahele, ent juba sel nädalal on oodata uut filmi nimega "The Ascent of Money".

Head lugemist-vaatamist,

Verner

Disainimuutus

2009-06-09T23:01:00.000-07:00

Väikese tegutsemisaja jooksul selgus, et ükski bloggeri standardpõhi ei ole virtuaalkinole sobilik. Ühelt poolt sobib tume taust küll filmiteemaga, ent teiselt poolt on mustalt taustalt valge kirjaga lugemine silmadele enam kui häiriv. Samuti vabastasin blogi igasugusest mõttetust teabest mida algselt mõtlesin vajaliku olevat. Samuti vähendasin postituste sisu, võttes näiteks fotod kaadritest maha. Kuna üks blogi venis nii pikaks ning reaalne film oli alles kuskil keskpaigas, siis usun, et enamus filmini ei jõudnudki. Ja olgem ausad kes see viitsib mingit pikka ja lohisevat teksti- ja fotohunnikut läbi vaadata. Ka selle toimetamine läks aeganõudvaks ja tülikaks. Ühesõnaga: kasu mitte kellegile. Viimane artikkel elektriautodest läks samuti veidi liiga pikaks ja lohisevaks. Proovin end tulevikus vaos hoida:)

Loodetavasti muudatused on meeltmööda,

Verner

Who Killed The Electric Car?

2009-05-29T04:38:00.001-07:00

Sony Pictures Classics /USA/2006/92min

http://www.climatecrisis.net/

Režissöör: Chris Paine

Stsenarist: Chris Paine

LÜHIÜLEVAADE

Kas te teadsite, et General Motors töötas 90-ndatel välja masstootmiseks sobiva stiilse, kiire ning praktilise elektriauto nimega EV 1? See auto võis sõita ühe laadimisega kuni 260 km, kiirendas kaheksa sekundiga sajanid ning modifitseeritud mudeli tippkiiruseks mõõdeti 295 km/h. Auto liisinguhind oli u 4000-6000 eek/kuus.
Autosid müüdi kolme aastase liisinguga, ent väljaostuõiguseta kokku umbes 2000. Pärast millenniumivahetus tegi GM otsuse korjata kõikidelt autokasutajatelt autod kokku ning lammutada need. Kuna autokasutajat olid EV1-ga äärmiselt rahul, üllatas neid see otsus. Nad ühinesid, protestisid ning asi kulmineerus käesoleva filmiga.
Filmis võetakse luubi alla erinevad põhjused ning proovitakse leida vastust küsimusele miks nii hea auto rahulolevatelt tarbijatelt sunniviisiliselt käest ära võeti ning tootmine sootuks lõpetati.

VAATA FILMI SIIT:

OSA 1

OSA2

Elektriautod ei ole surnud

2009-05-28T15:42:00.000-07:00

OoofilmiõhtuooO artikkel

Üllatus-üllatus. Elektriautod pole mitte kaasaja innovatsioon vaid enam kui sajandipikkuse ajalooga tööstusharu. Tuleb välja, et esimese elektrisõiduki leiutas 1828 aastal Ányos Jedlik. Esimese elektriauto leiutamise au kuulub Thomas Parker, kes esitles oma lahendust 1884 aastal. Ehkki kaasajal on loodud mulje elektriautost kui aeglasest sõidukist, saavutati Jamais Contente elektriautoga 105 km/h juba aastal1889. Kuni 1920 aastani domineeris elektriauto sisepõlemismootori üle. Viimased tossasid, mürisesid ja käikude vahetamine oli problemaatiline. Kütus oli samuti kallis. Peale 1920-ndat aastat täiustus sisepõlemismootorite tehnoloogia. Ka kütuse ja sõiduki maksumus langes. Näiteks kui elektri-roadsteri hind oli 1770 dollarit, siis analoogne bensiini-roadster maksis 650 dollarit. USA-s ehitati välja ka ülipikad maanteed. Elektriautode väikese sõiduraadiuse tõttu sai see neile surmavaks hoobiks.

Milline on elektriautode olukord tänapäeval? Sisepõlemismootoriga auto domineerib endiselt. Samas on viimastel aastakümnetel toimunud revolutsioon nii elektriauto sõiduraadiuses, kiiruses ning hinnas. Näiteks superautode tootja Shelby lubab peagi tulla lagedale mudeliga The Ultimate Aero EV. Sõiduki kiirendab nullist sajani 2,5 sekundiga, tippkiiruseks on pea 300 km/h ning sõiduraadiuseks üle 350 kilomeetri. Akude täislaadiminegi võtab aega vaid 10 minutit. Kuna tegemist on superautoga, siis eeldatavasti on ka hind super. Analoogse kiirendusega (2,46 sekundiga nullist sajani) on näiteks Bugatti Veyron, mille hind algab ühest miljonist dollarist. Näib, palju Shelby EV maksma hakkab.

Shelby superelektriauto

Lähgem aga jõuka tavakasutaja juurde. Paar aastat tagasi USA-s Kalifornias loodud Tesla Motorsilt võib juba praegu osta mudeleid S ja Roadster. Esimene on luksussedaan ning teine sportauto. Sedaani hind algab 600 000 kroonist. Selle raha eest saab ruumika auto, mis kiirendab nullist sajani 5,6 sekundiga ning mille liikumisraadius on üle 300 kilomeetrit. Akude ammendumisel tuleb täislaadimiseks kulutada 45 minutit. Jah, bensiinipaagi täitmiseks kulub vaid minuteid. Kuid läbides Tesla S-iga 100 kilomeetrit seisad silmitsi vaid 12 - 36 kroonise elektriarvega. 5,6 sekundiga nullist sajani jõudva sisepõlemismootorgia luksussedaan nõutab rahakotist 145 – 290 krooni. Kokkuhoid mis sugune. Tesla mudel S-i on võimalik juba broneerida, kätte saab auto aga alles aastal 2012. Veelgi suurematele kiiruse nautlejatele pakub lahenduse Tesla Roadster: 3,9 sekundiga nullist sajani. Enamikele Ferraridele ja Porchedele ärategija maksab ka vastavat hinda – 1,4 miljonit krooni. Tesla Roadsterit on võimalik juba praegu kätte saada.

Tesla model S

Tesla Roadster

Jah, 600 000 on siiski märkimisväärne hind. Samas kui silmas pidada olulist kokkuhoidu bensiiniarvetelt ei saa unustada fakti, et elektriautol on liikuvaid osi tunduvalt vähem kui sisepõlemismootoriga masinal. Mootoririhmad, bensiinipumbad ja muu on elektriauto juures üleliigne. Arvudes tähendab see väikseid hoolduskulusid. Kõige olulisem elektriauto koostisosa on aku. Palju kestab kaasaja elektriauto aku? Olenevalt mudelist: 150 000 kuni 300 000 kilomeetrit. Uue aku hind on 20 000 – 35 000 krooni.

Elektriauto kasuks räägib odavam kütus, hooldus ning tegelikult ka odav hind. Olgem ausad, 600 000 krooni eest on 5,6 sekundiga nullist sajani kiirendavat suureima pagasiruumiga ning seitset inimest mahutavat luksussedaani leida suhteliselt keeruline. Siiski käib paljudele 600 000 krooni üle jõu, ent kui kallemaid mudeleid saadab edu, siis on peagi oodata tootevalikusse ka odavama hinnaklassiga sõidukeid.

Kiirusearmastajaid paistab Eestis olevat. Ka rahakaid inimeste hulk pole olematu. Selle üheks indikaatoriks on Lamborghini esinduse Eestisse jõudmine. Vaadates Tallinna linnapilti siis 600 000 krooniste autode hulk pole sugugi väike. Ehk oleks aeg tuua Lexuse disainist kaugeltki mitte mahajääv mudel S Eesti turule. Kui Lamborghini otsustas oma esinduse Eestisse tuua, siis miks mitte proovida sama Teslaga teha? Kiirusearmastajaid on statistika järgi Eestis piisavalt ning fakt, et 15-30 liitrit sajale on võimalus välja vahetada relatiivses mõttes 1 liitriga sajale,peaks kõlama enam kui ahvatlevalt.

Millised probleeme on elektriautodega tänapäeval välja toodud? Esiteks kindlasti infrastruktuur. Kui oled korteriomanik, siis elektriauto omamine tänapäeva ühiskonnas on keeruline. Igas tõsiseltvõetavas eramajas on aga tööstusvool olemas. Kodus auto laadimine on siis võimalik. Kui riik mõtleb Co2 taseme vähenemise mõttes ning on nõus tegema märkimisväärseid investeeringuid, siis nõude, et bensiinijaamades oleks vähemalt kaks parkimiskohta võimalusega laadida elektriautot, ei tohiks bensiinijaamadele ning ka parklatele kuigi ekstreemne kohustus olla. Alguses võivad nad ka oma kulusid korvata sutsu krõbedama laadimishinnaga. Elektriautode hulga kasvades hakkab aga tööle tavaline konkurentsimudel mis hinnad kenasti alla toob. Rääkides parklatest, siis mis võiks neile olla rõõmustavam kui võimalus tavapärasele parkimishinnale veel liita juurde summakene laadimise eest. Veel on viidatud elektriautode müravähesusele. Nimelt on elektriautod nii vaiksed, et see võib hooletutele jalakäijatele saatuslikuks saada. Kuid elektriautoe tootjatel ei ole probleemiks integreerida autosse minimaalne nõutud müratase. Samuti vajavat väljaõpet tuletõrjujad, et kuidas käituda näiteks elektriauto süttimise puhul. Analüüsi, kumb on ohtlikum kas plahvatusohtlikku ainet kandev sisepõlemismootoriga auto või elektriauto, hetkel üldsusele teadaolevatel andmetel teada ei ole. Võib eeldada, et kui luksussedaani ning sportauto müük on edukas loob Tesla ka madalama hinnaklassiga elektriautosid.

Madalama hinnaklassiga elektriautod lõi General Motors juba 90-ndate alguses. Lasti välja seeria autosid EV1 liisinguhinnaga 4000-5000 krooni/kuu. Sama tegi teatud aja pärast ka Toyota ja Honda. 90-ndate lõpus tegid autotootjad ootamatu käigu. Rahulolevatel tarbijatelt korjati EV1 mudelid kokku ning protestidest hoolimata lammutati kõik nii GM, Toyota kui ka Honda EV1autod. Autode kokkukorjamine sai võimalikuks tänu sellele, et autotootjad ei lubanud tarbijatel autosid välja osta. GM tõi põhjenduseks fakti, et tarbijate huvi oli madal ning tootmine kallis. Ehkki auto liisiti välja 30 000 dollarilise hinnaga, olevat arendus ning tootmine läinud maksma 80 000 dollarit. Samas liisiti välja kõik toodetud autod ning tarbijate huvi oli nii kõrge, et nad organiseerusid, korraldasid proteste ning linastasid 2006 aastal filmi “Who Killed Electric Car?”. Ning kui tootmine isegi oli kallis... siis miks lammutati juba valmistatud autod? Elektriauto liisijad olid autoga niivõrd rahul, et tegid GM-ile pakkumise osta viimased lammutamisele määratud autod koheselt välja. Autotootja keeldus pakkumisest.

Tarbijad genereerisid lisaks GM-i argumentidele hüpoteese ka konfliktist sisepõlemismootoritele kütust tootvate firmadega ning autotootjate hirmust jääda ilma olulisest kasumist, mida toodab varuosade müük. Kui GM keskendus hydroenergiat kasutavate autode tehnoloogia väljaarendamisse, siis Toyota leidis kompromissi hübriidide tootmisega. Hydroenergia masstootmiseks väljaarendamine võib hinnanguliselt võtta aega veel vähemalt 10-20 aastat. Samas on hüdrokütus tänase seisuga suhteliselt kallis lõbu. Vesinikenergia genereerimiseks on vaja ka plaatinat, mida maakeral leidub paraku vähe. Pärast elektriautode bännimist tegi GM ootamatu otsuse Hummerite masstootmiseks. Tänases majanduskriisi keerises tunnistas GM oma viga ning avaldas kahetsust, et ei arendanud hübriididtehnoloogiat.

On üllatav kuidas suured autotootjad suudavad hoolimata oma suurtest investeerimisvõimalustest parima lahendusega välja käia hübriidtehnoloogia kui uus ning väike autotootja Tesla Motors loob paari aastaga täiesti tõsiseltvõetavad, atraktiivse disaini ning praktilised elektriautod. Tesla Roadsteri uskumatut kiirendust kiitis isegi Top Geari humoorikas küünik Jeremy Clarckson, ehkki nurises veidi auto raskuse üle, mistõttu viimasel polnud kurvides nii head manööverdamisvõimed kui Tesla Roadsterile disainilahendusi pakkunud Lotus Elisel. Jeremy lõõpis ka akude tühjakssaamise üle juhul kui autot korralikult väntsutada. Saateväliselt mainis ta, et tegemist oli siiski huumoriga. Ka bensiinimootoriga superautode paak ammendab end suurtel kiirustel. Maailma üheks kiireimaks superautoks tunnistatud Bugatti Veyroni üle saja liitri kütust mahutav paak saab pidevalt gaasi andes tühjaks 12-15 minutiga. Kütusekulu on siis 115 liitrit sajale.

Võttes arvesse asjaolu, et tänu nanotehnoloogiale muutuvad akud iga aastaga vastupidavamaks ja kergemaks on kõlab elektriautode tulevik helgena. Isegi elektriautode vastaste kriitika justkui oleks elektriautode kasutamine põlevkivienergiat ammutades veelgi keskkonnavaenulikum kui sisepõlemismootorid, ei vasta tõele. Jah, ideaalne lahendus oleks elektriautode laadimine taastuvenergiaga, ent isegi põlevkivist ammutatud energia on keskkonnasõbralikum kui naftalahendused. Lisaks sellele, ei tekita elektriautod linna tervisele ohtlikku sudu.

Jah, arvestatavate elektriautode hind on veel kallis. Kui aga 600 000 kroonine luksuussedaan või koguni 1,4 miljoniline sportauto kuulub Sinu loomuliku elustiili juurde, siis soovitan tõsiselt uurida lähemalt Tesla Motorsi mudeleid. Keskkonnasõbralik, atraktiivne, kiire, praktiline ning kulusid kokku hoidev. Lisaks sellele, et saad endale innovatiivse sõiduvahendi aitad tõsta inimeste teadlikkust tehnoloogiainnovatsioonist. Kes teab, on loob just Sinu autokatsetus Eestisse kõrgendatud nõudmise elektriautode järgi. Ehk just Sinu autovalik aitab kaasa Eestil täita Euroopa Liidu 20-20-20 energialepet. Ehk just Sina annad impulsi selleks, et aastaks 2020 on Eestis 20% elektriautosid. Suhteliselt lihtne ja stiilne moodus kaitsta keskkonda kas pole?

An Unconvenient Truth

2009-05-22T06:34:00.000-07:00

Paramount /USA/2006/94min

http://www.climatecrisis.net/

Režissöör: Davis Guggenheim

Stsenaristid: Al Gore

LÜHIÜLEVAADE

Endine USA presidendikandidaat Al Gore esitab lühiülevaate kliimamuutust ennustavatest faktidest. Al Gore õpetaja Roger Revelle Havardi Ülikoolist alustas CO 2 hulga mõõtmist õhus ning tegi leitud faktidest ebameeldivaid järeldusi. Napilt presidendivalmistel kaotanud Al Gore sõnul pole antud järeldused poliitilisele enamusele meelepärased. Al Gore "ebameeldiv tõde" sisaldab endas süngeid tuleviku väljavaateid. 650 000 aasta jooksul pole temperatuur ealeski olnud nii kõrge kui praegu. Kui sadade teadlaste prognoosid peavad paika, siis soojeneb kliima järgmistel aastakümnetel radikaalselt. Al Gore sõnul võib Antartika sulamise järel oodata maailma suured üleujutuste lained ning Euroopas võib maad võtta uus jää-aeg. Al Gore toob filmis välja ka mitmeid seiku isiklikus elus. Al Gore vanemad loobusid peale tütre kopsuvähki suremist tubakatootmisest. Autoõnnetuse läbi kriitilisse olukorda sattunud poeg tõi Gorele teatud väärtused veelgi intensiivsemalt esikohale.

Põhifilmile on lisatud OoofilmiõhtuooO virtuaalkinno ka Al Gore 2007 aasta täiendus filmile ning filmi kritiseeriva isiku Dr. Steven Haywardi nägemus (koos 2008 täiendusega).

VAATA FILMI KOHE:

AN INCONVENIENT TRUTH

AN INCONVENIENT TRUHT (2007 a täiendus)

Al Gore urgent update to An Inconvenient Truth predictions

DR. STEVEN HAYARDI KRIITIKA FILMILE (OSA 1)

DR. STEVEN HAYARDI KRIITIKA FILMILE (OSA 2)

DR. STEVEN HAYARDI KRIITIKA FILMILE (TÄIENDUS)

Kas ebameeldiv tõde või vale?

2009-05-21T16:15:00.000-07:00

OoofilmiõhtuooO artikkel

Kliimasoojenemine on tänase sajandi üks kuumemaid teemasid. Teema temperatuuri on kõrgele tõstnud vastaspoolte absoluutne veendumus oma tões. Al Gore jutustab oma filmis tõde. Ebameeldivat ja ebamugavat tõde. Kriitikud proovivad seda tõde diskrediteerida, väites, et tõde pole nii sünge. Või siis, süngeimate kriitikute poolne arvamus, et pakutud lahendused on kallid ning neid teostada on keeruline, kui mitte võimatu.

Al Gore nägemuse järgi on olukord halb, kuid sellele on veel võimalik hea suund anda. Kuid see võimalikkus on ajaliselt piiratud. 2050 aasta on kõige positiivseim viimne lävend mil midagi on veel võimalik. Osalt mõjub see tõepoolest nagu traditsiooniline müügijutt: osta kiiresti-kohe-kahe-päeva jooksul-järgmisel nädalal, muidu läheb hind kalliks või kaup saab sootuks otsa. Vahetage tehnoloogia ja vahendid välja nüüd ja praegu, muidu tuleb maailmalõpp! Kõik saab otsa! Euroopasse jääaeg ning USA uppub. Jääkarud surevad samuti välja... nii nagu suretas tubakas minu kalli õe, tundleb Gore.

Lõpetades teabe vaatlemise kui müügikonteksti (müüa uusi energialahendusi etc.), siis Gore argumentatsioon mõjub veenvana. Tunduvalt veenvam kui Steven Hayardi nihelev lahmimine. Kohati jääb mulje justkui Steven Hayardi näol on tegemist topeltagendiga, kelle Gore tiim on loonud meelega kui "vastase", et nende teave mõjuks veenvamana. Kui vaadata müügitulemusi, siis Al Gore filmi tootmiseks kulus miljon dollarit ning kasum oli pea 50 miljonit. Kliimasoojenemise vastaste seas on muuhulgas vägagi rahakaid inimesi. Korraliku filmi jaoks miljonit kokku saada poleks olnud ju probleem. Pealegi tundub igati loogiline, et vastased peaksid tulema välja oma versiooniga. Kummalisel kombel tuli vastuseks amatöörlik versioon, kus keegi lihav mees vuristab hajusaid fakte. Oleksin soovinud tõhusamat kriitikat kuulda. Absoluutset tõde ju ei ole ega tohigi olla olemas. Kui siis, individuaalsel tasandil.

Kui poolt või vastu otsus võtta vastu filmi põhjal, siis kanduks kaalukauss kindlasti Al Gore poole tugevalt kreeni. Samas on selline teema nagu kliimasoojenemine nii mastaapne, et ühest otsust vastu võtta on keeruline. Isegi 1000 teadlast ei kõla veenvana. Eriti ühiskonnas, kus läbi reklaamide on teadlase mõiste oluliselt devalveerunud. Suhteliselt võimatu on ka sellist 1000 teadlase juttu kontrollida. Samal ajal teades kuidas autotootjatel on võimu lükata ümber Euroopa Liidu poolt esitatud seaduseelnõusid, mis neile ei meeldi. Kuidas maailma tippteadlastest koosnev nõukogu SANCTRA teeb järelduse, et kui riiki ehitatakse liiga palju asfalteid, siis on see lisaks keskkonnale ka majanduslikult kahjulik tegevus. Ent programmid on paigas ning hoolimata majanduslikust kahjust ehitatakse teid edasi. Mõistmaks, et inimesi suunatakse olema pigem üle-tarbijad pole vaja teaduslikku uurimust.

Kui tõde kliimasoojenemisele ning sellega seonduvatele õõvastatele tagajärgedele peab paika, siis tuleb vastavalt tegutseda. Kui see tõde paika ei pea, siis on on tegutsemiseks endiselt põhjust. Kasvav ebavõrdsus ning ressursside kiire vähenemine teevad mõtlikuks. Ka terviseküsimusi on mitmeid: toidu kvaliteet, allergianähud ning muu. Kliimasoojenemine või mitte. Huvitavad ajad on ees igatahes.

Supermarket Secrets

2009-05-13T03:57:00.000-07:00

Twenty Twenty Television/UK/2006/49 + 49min

www.channel4.com

Režissöör: Michael Brennan

Stsenaristid: Jane Moore

LÜHIÜLEVAADE

Paljastab UK suurimate supermarketite (Tesco, Sainsbury, Asda, Morrisons) telgitaguseid ning soovitab ostjatel kasutada oma ostueelistuste jõudu olukorra muutmiseks. Eesmärgiga langetada toodete hindu ning pakkuda perfektset kaupa on hakatud kasutama suhteliselt radikaalseid meetodeid, mis ühelt poolt on pannud kitsikusse tootjad ning teiselt poolt vähendanud toidu reaalset väärtust.
OoofilmiõhtuooO lisakommentaar: supermarketite skeem on erinevates riikides suhteliselt analoogne. Hiljuti on hakanud ka Eesti supermarketid pakkuma (analoogselt UK -ga) oma brändi alt uskumatult odavat kaupa. Seetõttu soovitame vaadata antud dokumentaali leidmaks võimalikke paralleele.

VAATA FILMI SIIT:
OSA 1

OSA 2

Räägitakse asjast, mitte emotsioonidest

2009-05-12T16:34:00.000-07:00

OoofilmiõhtuooO artikkel

Kanade ja lehmade nilbetest kasvatusmeetoditest on arvatavasti kõik kuulnud. Loomakaitsjad rõhuvad enamasti inimeste emotsioonidele. See taktika paneb nii mõnegi silmad nõretama. Emotsioonidele rõhuv narratiiv toodab üldjoontes analoogset emotsionaalset tegevust. Kriisatakse poodide akende all ning võetakse end paljaks. Uuriv-dokumental "Supermarket Secrets" toob küll farmide nilbed telgitagused välja, ent emotsioonidega koonerdatakse tublisti.

"Supermarket Secretsis" on teaduslikud faktid kokku põimitud info mõttes väheväärtuslike šõulaadsete eksperimentidega. Kui kõik inimesed saaksid endale lubada parimaid toiduaineid ning neid kokku kombineerivat tippkokka, siis oleks lõbu laialt. Keegi pole ju väitnudki, et nad eelistavad odavat kana maitse pärast. Raha paneb enamikul juhtudel inimesed lihtsalt fakti ette. Samuti ei osta keegi plastmasskarbis olevat valmistoitu selle gurmaanlike omaduste pärast. Kaasaja elutempo sunnib. Siiski, eksperimendid olid sellegipoolest lõbusad ning täitsid oma vahepala rolli hästi.

Jane Moore oli hoolikalt valinud kõige oluliseimad faktid millega supermarketitele ära panna. Varasemaga võrreldes poole kiiremini nuumatud kana sisaldab vähe vajalikke toitaineid ning 70% on seal puhas pekk. Tervisilikkusest kana juures rääkida enam ei saa. Ühelt poolt suudavad nüüd kõik perekonnad endale ükskõik mis päev kana lauale panna, ent sellel lõbul on oma hind. Jane tõstatas isegi hüpoteesi, et kui ajule kasulikud omega 3 rasvhapped on tänu kana istuvale eluviisile tema rasvast pea kadunud, siis ehk on see avaldanud mõju ka inglaste mentaalsele suutlikusele.

Tänu supermarketite nõudmisele ei saa UK farmerid endale härrapõli lubada. Ebastandartsed ja ebaesteetilised viljad selekteeritakse kõrgtehnoloogiliste masinatega välja. Jah, ega ilu pole kunagi ju liiga palju. Samal ajal tekib küsimus, et miks UK farmerid ei müü oma ebastandartseid tooteid odavamalt näiteks turul müütavatele inimestele. Kui supermarket vastu ei võta, siis ei jää muud üle kui ära visata või lehmadele sööta. Farmerid võiksid selle ülejäägi kasvõi tasuta näljastele, koolidele või mingitele muudele asutustele anda.

Reklaamšloganid sisaldavad loomingulist teavet juba aegade algusest. Ka supermarketid on välja töötanud terve rea ideid kuidas inimesed tooksid oma raha neile, mitte turunaisele. Reklaamides kasutatav pooltõdede tehnika on selleks ideaalne. Infoühiskonna nõrk koht on info suur hulk. Tundub, et koolides tuleks traditsiooniline keemiaõpe asendada praktilisemaga: õpetada lastele kuidas ja mida vaadata näiteks toidupakendilt.

Eesti suurimad supermarketid nagu Rimi, Prisma ja Selver on samuti hakanud oma brändi alt tooteid väljastama. Ja seda superodava hinnaga. Kõik tooted on sisse veetud erinevatest riikidest. Herned ungarist, limonaad soomest jne. Ma ei tea kui palju UK-s turumüüad teenivad, ent Eestis keskmiselt 4000-5000 krooni kuus. Enamasti peavad nad ka kuskil õues värisema. Ka toodete tootjad ei paista just külluses suplevat. Ühest küljest on supermarketid loonud müüatele tunduvalt paremad palga- ja töötingimused. Piip-piip monotoonsus ja impersonaalsus on muidugi negatiivsed aspektid. Huvitav, kuidas on lood Eesti supermarketites müüdava toidu kvaliteediga? Valmistoidu lettides kohapeal vaaritatud toidud on küll suurepärased. Ent Talleggi intensiivkasvatust ning erinevatel allhangete poolt toodetud jubinad tekitavad kahtlust. Eesti telekanalid võiksid teha näiteks uuriva-saate, mis paljastaks Eesti suurettevõtete telgitaguseid. Mina oleksin kindlasti saate vaataja.

The Corporation

2009-05-05T08:08:00.000-07:00

Big Picture Media Corporation/Kanada/2003/145min

www.thecorporation.com

Režissöörid: Mark Achbar, Jennifer Abbot

Stsenaristid: Joel Bakan, Harold Crooks, Mark Achbar

LÜHIÜLEVAADE
Tõhus korporatismikriitika. Film annab kvaliteetset teavet korporatismi ajaloost, põhimõtetest ning tulevikusuundadest. Lisaks prominentsetele korporatismi-kriitikutele (Noam Chomsky, Naomi Klein, Michael Moore, Vandana Shiva jt) astuvad üles ka antud ideoloogia pooldajad (Tom Cline, Clay Timon, Lucy Hughes jt). Film on pälvinud kümneid mainekaid filmiauhindu.

VAATA FILMI SIIT:

Halb dokumentaal, suurepärane propaganda

2009-05-04T16:41:00.000-07:00

OoofilmiõhtuooO artikkel

Hea dokumentaal võtab neutraalse positsiooni ning lubab vaatajal faktide põhjal ise otsus kujundada. Halb propaganda välistab teisitimõtlejad ning lahmib emotsionaalselt pealiskaudsete faktidega.

Filmi The Corporation positsioon korporatsioonide suhtes pole neutraalne. Seda ei varjatagi. Juba filmi esimestel sekunditel teatatakse, et tänapäeva megakorporatsioonid on kaasajal samasugused dominatsioonikollid nagu olid minevikus kirik, monarhia või NSVL. Läbi mõjuvate faktide ning kujundite suunatakse vaatajat seda kuritegelikku dominatsiooni jälestama. Filmi lõpus jagakse tegevusjuhendeid korporatismi ideoloogia õõnestamiseks.

The Corporation on suurepärane propaganda. Filmis on antud sõna ka vastasleerile. Ehkki nende mõtted ja faktid ümbritsetakse pigem negatiivse atmosfääriga, ei kujundata neist lolle "pahasid". Filmis näidatavad faktid on pea teaduslikud ning esitatud muljetavaldavalt mõjuvalt. Tegemist ei ole massidele suunatud propagandaga. Sihikul on pigem mõtlev vähemus. Sellest annab märku juba dokumentaalfilmile ebaharilik pikkus (145min). Siiski jääb film nii sisult kui kestuselt tugevalt alla Mark Achbari ja Noam Chomsky projektile "Manufacturing Consent" (1992). Üle kolme tunni teksti- ja faktide joru.

Ehkki The Corporation'i näol pole tegemist überdeep filmiga ning üldjoontes on kõik puust ja punaselt selgeks tehtud, tundub ometi uskumatuna, et Kanadas korraldati kaheksandatele klassidele filmi põhjal töötoad. Kas jutud Põhja-Ameerika allakäinud haridussüsteemist ei vastagi tõele?

Filmi kohta oli näidete ampluaa võrdlemisi lai: Nike'i orjapidajatest alltöövõtjad, Monsato õõvastav piimaprojekt, vee privatiseerimine Boliivias, IBM-i ja Coca-Cola Co koostöö natsistliku Saksamaaga. Lapsed kui agressiivse marketingi peamised sihtmärgid (the nag factor), turunduse ilmumine igapäevaellu peidetud kujul (undercover marketing), Disney brändicrescendo linna Celebration ehitamise näol, katastroofid kui rahateenimisallikas. Geniaalsetele ärinstrumendid nagu näiteks välisused (externalities), mis võimaldavad teatud kulud lükata maksumaksja õlgadele; kõige mõeldava privatiseerimine (loodusannid, DNA, õhk etc.); eraettevõte kui riigi sotsiaalsektori ülevõtja. Need teemad ei saa jätta külmaks ka kõige radikaalsemat parempoolset. Seda muidugi juhul kui säilinud on eluterve mõistus.

Põgusalt vaatles film ka korporatismi ajalugu. 1712 aastal leiutas inglane Thomas Newcomen veepumba, mis võimaldas efektiivsemalt vett söekaevandustest välja pumbata. Selle tehnoloogiaga sai tunduvalt rohkem sütt iga mehetunni kohta välja kaevandada. Esimesed korporatsioonid loodi 18. sajandil Põhja-Ameerikas. Algselt olid korporatsioonid tugeva riikliku kontrolli all. Oli täpselt määratletud millega asutus võis tegeleda, kui palju raha investeerida. Kui korporatsioon sai valmis selle, milleks teda oli ellu kutsutud, kaotati ta ära.

Aja jooksul köidikud lõdvenesid. Korporatsioonid said õiguse tegeleda ükskõik millega, ükskõik kui kaua. Korporatsioonide kuldajastu algas 19. sajandil kui kasutati ära Ühendriikide põhiseaduse 14-ndat parandust ning kehtestati korporatsioonildele inimesega samaväärsed õigused.

Film küsibki: Kui korporatsioonil on inimesega samased õigused, siis mis sorti inimene ta on? Kasutades FBI DSM-IV isiksuseanalüüsi, tehti selgeks, et kaasaja korporatsiooni näol on tegemist psühhopaadiga. Mõistet "korporatsioon" kasutati kui tervikut mille alla koondati kõik maailma korporatsioonid aegade algusest peale. Igat haigusnähtu esindas näide erinevalt korporatsioonilt. Nõnda võiks entiteedi "inimene" samuti sildistada psühhopaadiks, võttes aluseks viimase paarisaja aasta jooksul elanud 20-30 suurima hullu käitumised. Võib-olla see väga suur vale polekski.

Kaasaja majandusmehhanismide eesmärk on toota maksimaalselt madalate kuludega võimalikult suurt kasumit. Selleks, et kulusid aina madalaks viia ning tulusid aina kõrgemale tõsta, on neokapitalistid näinud ränka vaeva. Tulemused on suurepärased. Tänasel päeval tundubki paljudele okei kui miinimumpalk ei tähista mitte toimetulekumiinimumi, vaid seda kui palju suurfirmad on nõus maksma. Pole probleemi kui valitsus eelistab tervist, haridust, kultuuri ja teisi aspekte näiteks interneti lairibaühendustele ning neljarealistele teedele. Paljudele ei tundu ebaõiglane asjaolu, et teatud väiksele kildkonnale on seadustega tagatud õigus oma kapitali 32-e kordselt välja laenata. Paljud kehitava õlgu ka tõsiasjale, et kaasaegne majandusvanker baseerub nii kardinaalselt laenudel, et kui ühel hetkel maksaksid kõik inimesed, firmad ja riigid oma laenud tagasi oleks jääksumma 0.

Film The Corporation on üks parim propraganda diskrediteerimaks katku sarnaseid majandusmehhanisme. Hea propaganda suudab inimese tähelepanu suunata kiirelt ja efektiivselt mingile olulisele teemale. The Corporation teeb seda lausa suurepäraselt.

Verner Keel